Me tunnistame kolme ristiusu aluseks olevat usutunnistust: Apostellikku, Nikaia ja Athanasiose usutunnistust (iga nimi on link). Tunnustame kõiki kristlike kirikuid ja konfessioone, kes neid tunnustavad, ning oleme avatud igasuguseks koostööks.
Oleme osa ülemaailmsest katoolsest Kristuse Ihust. Me ei usu, et on olemas kõiges ainuõiget ja eksimatut kirikut või kogudust, nagu ka mitte seda, et kellelgi oleks vaimuliku tõe monopol. Meil kõigil on üksteiselt paljugi õppida. Usume, et Jumal on läbi ajaloo oma tunnetuse, tarkuse ja ilmutuste kaudu vaimulikke  armuande jaganud oma suveräänse tahte kohaselt kuhu, kuidas ja kellele tahab, ning iga usuühendus vastutab selle osa eest,  mis tema hoolde on antud. Vastutab, et see oleks kõigile otsijatele kättesaadav, ning ka selle eest, et ta ise võtaks ja õpiks neist andidest, mis teistele on antud. Et ta ei muutuks eksklusiivseks, suletuks ja kõrgiks, ning suhtuks teistesse tõelise kristliku armastusega. Vaid nõnda saab Kristuse Ihu maa peal üles ehitatud, ning kogu au kuulub üksnes Jumalale.
Näeme Jumala Sõnast Piiblist, Jumal on armastus, et ta armastab iga inimest, kuid et Tema armastus ei muuda Tema õiglust ja norme olematuks. Mõistame, et pääste saamiseks peab inimene vaimuliku uussünni kogemuse ja ristimise sakramendi kaudu kuuluma Kristuse Ihusse, ning leidma endale vaimuliku kodu talle sobivas kristlikus koguduses või kirikus.  Seda võib nimetada ka Jumalaga lepingusse astumiseks. Kogudusse kuulumine on vältimatu ja oluline vaimulikuks kasvuks ja arenguks. Koguduse liikmelt eeldame jumalateenistusel osalemist, koguduse eest palvetamist, koguduse jõukohast materiaalset toetamist ning koguduse ja teiste inimeste teenimist vastavalt oma armuandidele ja kutsumisele.
Kristlase maapealse elu põhieesmärgiks on kasvada Kristuse sarnasusse (Ef.4:13) ja kuulutada evangeeliumi vastavalt Kristuse läkitusele (Mt.28:19)

 Apostellik Usutunnistus

Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse. Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Nikaia usutunnistus

Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa. Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.

Athanasiuse Usutunnistus

Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab kõigepealt omandama õigekristliku usu. Kes aga ei säilita oma usku täiesti puhtana, see läheb kindlasti igaveseks hukka.
Selline on õigekristlik usk, et me usume ainsasse Jumalasse kolmikisiksuses ja austame ühtlasi kolmikisiksust ainuisiksusena. Ärgu vahetatagu isiksusi üksteisega ega lahutatagu jumalikku olemust.

Isa on eri isik, Poeg on eri isik ja Püha Vaim on eri isik. Ometi Isa, Poeg ja Püha Vaim on üksainus Jumal võrdse aulikkusega ja võrdselt igavese majesteetlikkusega.
Milline on Isa, selline on Poeg ja samasugune on ka Püha Vaim. Isa ei ole loodud, Poeg ei ole loodud ega Püha Vaim ei ole loodud. Isa on mõõtmatu, Poeg on mõõtmatu ja Püha Vaim on mõõtmatu. Isa on igavene, Poeg on igavene ja Püha Vaim on igavene. Ja siiski pole kolme igavest, vaid üksainus igavene; nagu pole kolme loomatut ega kolme mõõtmatut, vaid on üks loomatu ja üks mõõtmatu.

Säärasena on Isa kõigeväeline, Poeg on kõigeväeline ja Püha Vaim on kõigeväeline. Ja siiski ei ole kolme kõigeväelist, vaid ainult üks kõigeväeline.
Nõnda on Isa Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal. Ja ometi ei ole kolme Jumalat, vaid on ainult üks Jumal.
Samuti on Isa Issand, Poeg on Issand ja Püha Vaim on Issand. Ja siiski pole kolme Issandat, vaid ainult üks Issand.

Kuigi vastavalt ristiusu tõele tunnistame igat isikut üksikult Jumalaks ja Issandaks, ei saa me ristiusus rääkida kolmest Issandast.
Isa ei ole kellegi poolt tehtud ega loodud ega sünnitatud. Poeg on ainult Isast, mitte tehtud ega loodud, vaid sündinud. Püha Vaim on Isast ja Pojast, mitte tehtud ega loodud ega sündinud, vaid lähtuv.
Järelikult on üks Isa, mitte kolm Isa, on üks Poeg, mitte kolm Poega, ja üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu. Selles kolmikisiksuses  ei ole esimest ega viimast, ei suuremat ega väiksemat, vaid kõik kolm isiksust on võrdselt igavesed ning võrdse suurusega.
Nii et, nagu juba eespool öeldud, tuleb kolmikisikus austada ainuisikut ja ainuisikus kolmikisikut. Kes järelikult tahab õndsaks saada, see mõistku kolmikisikut esitatud kujul.

Igaveseks õndsuseks on siiski veel vaja veendunult uskuda, et meie Issand Jeesus Kristus oli tõeline inimene. Järelikult on õige uskuda ja tunnistada, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal ja ühtlasi inimene: Ta on Jumal, kes on sündinud Isa olemusest enne maailma algust ja ta on inimene, kes maailma on sünnitatud emast. Täiuslik Jumal  ja täiuslik inimene, mõistliku hinge ja inimliku kehaga. Võrdne Isaga oma jumalikkuses ja väiksem Isast oma inimlikkuses.

Ja kuigi Ta on Jumal ja inimene ühtlasi, siiski ei ole kaht Kristust, vaid on üks Kristus. Ta on üks, mitte sellepärast, et Jumal maiseks muutus, vaid seetõttu, et Jumal võttis maisuse endasse. Ja Ta on üks, mitte olemuste segunemise läbi, vaid isiku ühtsusest. Nagu hing ja ihu koos moodustavad ühe inimese, nõnda Jumal ja inimene on üks Kristuses, kes kannatas meie õndsuseks, läks põrgusse, kolmandal päeval tõusis üles surnuist, läks taevasse, kus Ta istub oma Isa, kõigeväelise Jumala paremal käel ja kust Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Tema taastulemisel kõik inimesed tõusevad ihuliselt üles ja peavad aru andma oma tegevusest. Ja need, kes on teinud head, siirduvad igavesse elusse; kes aga on teinud halba, lähevad igavesse tulesse.

See on õigekristlik usk. Ükski ei või õndsaks saada, kui ta seda ei usu kindlalt ja ustavalt.

Mind huvitab väga Nikaia usutunnistuse ja apostelliku usutunnistuse vahe. Miks osa kirikuid kasutab üht ja teine osa teist usutunnistust?

Nii apostlik kui Nikaia (õigupoolest Nikaia-Konstantinoopoli) usutunnistus kuuluvad kolm olulisema vanakirikliku usutunnistuse hulka (kolmandat nimetatakse Athanasiuse usutunnistuseks). Apostlik usutunnistus on oma praeguse kuju omandanud mitme sajandi vältel, ent selle tõenäoliseks algupärandiks on Roomas kasutatud ristimisusutunnistus, mille ristimiskandidaadid pidid ütlema enne sakramendi vastuvõtmist (see võis toimuda ka küsimuste-vastuste vormis). Praegusel kujul on see leitav nt Arlesi Caesariuse (+ 542) kirjutistes.

Nikaia usutunnistuse algtekst on kinnitatud 325. aastal Nikaias toimunud oikumeenilisel kirikukogul, hiljem täiendati seda 381. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogu otsusega. Veelgi hiljem, aastal 589, kolmandal Toledo kirikukogul lisas läänekirik Nikaia- Konstantinoopoli usutunnistusele nn filioque-klausli, millega tunnistatakse, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, samal ajal kui idakirikud on tänase päevani jäänud algse teksti ja arusaama juurde, mille kohaselt Püha Vaim lähtub Isast.

Apostlikku ja Nikaia usutunnistust omavahel võrreldes on näha, et kui esimene kujutab endast pigem isiklikku usutunnistust, siis teine annab edasi mitte ainult kiriku ühist usku, vaid pöörab ka olulistele õpetuslikele momentidele märksa suuremat tähelepanu (sellest tulenevalt on ta ka esimesest tunduvalt pikem). Vahe on näha ka selle järgi, et kui apostlik usutunnistus on koostatud mina-vormis ( Mina usun , Credo , Pisteuo ), siis Nikaia usutunnistuse originaalalgus on meie-vormis ( Meie usume , Pisteuomen ) – tõsi, ladinakeelses variandis algab ka Nikaia usutunnistus sõnaga Credo – Mina usun , aga algne on kreekakeelne meie-vorm (samas nt saksa katoliiklased kasutavad tänapäeval reeglina samuti vormi Wir glauben – Meie usume ).

Liturgilisse kasutusse ei ole apostlik usutunnistus idakirikutes kunagi jõudnud (nagu öeldud, on tegemist Roomast, s.t. läänest pärineva, algselt ristimisusutunnistusega). Ka läänekiriku traditsioonis on jumalateenistusel kasutatud reeglina Nikaia usutunnistust, pöörde tõi siin ilmselt reformatsioon, mille järel on näiteks luterlikus kirikus kujunenud tavaliseks pühapäevaseks usutunnistuseks apostlik usutunnistus (Martin Luther soovitas usutunnistust asendada ka vastava rahvakeelse lauluga) ning Nikaia usutunnistust loetakse suurtel pühadel. Eesti kirikus praegu käimasolev liturgiauuendus soovitab taas sagedamat Nikaia usutunnistuse kasutamist. Samal ajal on roomakatoliku kirikus viimastel aastakümnetel (pärast II Vatikani kirikukogu) muutunud sagedamaks apostliku usutunnistuse tarvitamine jumalateenistustel.

Enn Auksmann
EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
19.11.2007