2003. aastal ,seega 9a. tagasi sain Issanda omaks, ehk vaimse uuestisünni. Seitse aastat tagasi sain ühel koosolekul eestpalvel olles Pühalt Vaimult sõnumi: “Kas sa armastad iseennast?’’   Oma hingelt olin väga katki, tundes end alaväärsena ja süüdi ning tõe sõnumi kuulmine tegi päris haiget. Sellest sõnumist algas tegelikult minu elus tervenemisprotsess.  Seitse aastat kasvasin Issanda vaimus, olen püüdnud andestada ja olen palju muutunud, kuid ikka aeg-ajalt oli ahastus ja süütunne iseenda kohta. 2009 aastal Püha Vaim ütles usuvenna kaudu, kes mind ei tundnud, et Jumal teeb mind alaväärsusest vabaks ja mul tekkis lootus muutusteks. Aasta pärast arvasin, et olen juba  päris normaalne. Üllatus oli, kui sain 2010 aasta suvel sõnumi Pühalt Vaimult: ’’armasta iseennast.’’  Olin täiesti ahastuses, ikka veel see sõnum – ma ei oska ja ma ei ole võimeline ise seda tegema. Ma ei osanud enam isegi midagi mõelda ja olin sellise lootuseta  ja ahastava olekuga.  Viimasel aastal Püha Vaim rääkis ja tõi võrdluse Jumala armastusest ja inimeste omavahelisest armastusest. Kui Tema armastus ei ole minus, ei ole ka mina võimeline teisi armastama, mul lihtsalt ei ole midagi anda. Sügise algul lugesin M. Bickle raamatutust ’’Jumala südame järgi’’ peatükki  – Usk Jumala armastusse. Sel ajal tabas mind ilmutus Jeesuse armastusest minu suhtes ja seal kirjutatu oli eriline ja tõeline. See ilmutus oli pöördepunktiks minu elus. See usk Tema armastusest on istutatud nüüd minu sisse ja see sõnum on mind vabaks teinud süütundest ja alaväärsusest . Enam ei ole mingit hukkamõistu. Teadmine, et olen armastatud olenemata sellest milline olen, on vabastanud mind ja ma saan armastada ennast kui ainulaadset ja imelist loodut. Tänan Sind Issand, mu Arm. Jumalal on meiega tegelemiseks oma aeg ja viis. Mina ei ole erilisem, kui sina, nii et oota see ära. Need teed võivad olla aga väga üllatavad. Taha tahta muutusi ja ava oma süda Issandale. Olgu teil usku, lootust ja armastust, aga ülekõige armastust Jeesusessse Kristusesse. Jumala armastuses on muutev vägi.

E. H

* * *

Mu elus periood, kus tundsin, et enam ei jaksa midagi – ei olla, ei elada ega tahta midagi. Samas olin ise alles noor elluastuv inimene. Ja kuigi mu elus oli see keegi, kes mind armastas – tundsin, et ei jaksa ega suuda ka temale midagi pakkuda. Ainus soov oli, et kõik jätaksid mu rahule ja laseksid mul üksi olla. Keset sellist masendust mäletan, kui nuttes hüüdsin üks õhtu taeva poole: ” Jumal kui sa oled olemas, siis palun tee midagi mu eluga ja minuga. Kogu maa on täis kirikuid – miks? – kui sind ei ole olemas – siis miks on need kirikud? Jumal, kui sa oled olemas, siis palun ära jäta mind üksi.”

Paar nädalat hiljem tulid meie kooli esinema Tõnis Mägi, Albert Veksler, Lydia Hõbesalu. Albert rääkis Jeesusest, kuid ega ma midagi esialgu aru ei saanudki. Peale kontserdi lõppu läksin lava taha ja kohtusin Lydiaga, kelle esimesed sõnad mulle olid: „Jumal armastab sind, Ta on sind näinud ja igtaseb sind. Sa ei ole kunagi üksi.“ Peale seda põgusat kohtumist istusin koolimaja garderoobis ju nutsin. Kui sõbranna küsis, et mis lahti – oskasin vastata vaid: „Ma ei tea ise ka aga ma olen vist leidnud midagi väga erilist ja väga head ning just seda, mida vajan üle kõige.“

Nüüd olen käinud koos Jumalaga üle poole oma elust. Muidugi on olnud raskeid aegu, kuid nagu ütleb Piibel – need, kes loodavad Jumala peale, ei jää kunagi häbisse.

K. K

* * *

See juhtus aastaid tagasi nullindate keskel Tallinnas väga külmal talvel. Olin õhtu hiljani tööl, siis läksin läbi vanalinna kodu poole. Nägin teispool tänavat üht kerges riietuses vanemat meest kokkulangenuna tänaval ja inimesed kõndisid temast mööda. Ma ei suutnud seda vaadata, läksin juurde ja küsisin, kas tal on jalad haiged. Ta vastas nägu nokkmütsi taha varjates, et tal on pea haige (purjus, ühesõnaga). Küsisin, et kus ta elab, võtame takso ja sõidame koju, et ta külma kätte ei jääks. Ta vastas, et siinsamas kõrvaltänaval elab.

Sirutasin käe — ja nägin omaenda kätt läbipaistvana, nagu polekski talvemantlit ega kinnast. Mõistsin, et ma sirutasin küll füüsilise käe, aga tegelikult oli see Jeesuse käsi, Jeesus sirutus tolle mehe poole abikäe, kasutades mind. Kõndisime tema kodu poole, ma toetasin teda kogu tee ja ta tundus sulgkergena, hämmastav. Mitte mina ei toetanud teda, vaid Jeesus kandis teda. Ta nuttis kogu tee. Ta ütles, et ta on arst. Arst on see, kes aitab inimesi, aga sel talveõhtul läksid inimesed temast mööda ega aidanud, kui arst ise abi vajas. Rääkisin talle Jumalast ja Jeesusest, ta elas kiriku lähedal, aga polnud sinna kordagi sisse astunud. Ta nuttis kogu tee. Kui olime ta maja juurde jõudnud ja ta pääses sisse, tulid mul silmist pisarad ja ma nutsin ja palvetasin selle tundmatu mehe pärast terve õhtu. Alles siis olin ise ka vapustatud, kui kõik oli möödas.

H.T

* * * 

Minu elus astus Jumal lavale väga erilisel kombel.
Oli 80-ndate lõpp ja tundsin ühtäkki, et ma pean saama ristitud, miks, ei teadnud isegi.
Lihtsalt tundsin, et vajan kaitset ja miski minu sees ütles, et ristimine on just see, mida vajan.
Jumalast ei teadnud midagi, olin korralik nõuka süsteemi kasvandik.
“Sattusin” filmitööga seoses Pühtitsa kloostrisse võtetele ja seal pakuti ristimist, võtsin selle pakkumise kohe vastu. Enne ristimist tahtis papp minuga vestelda ja küsis, kas ma Jumalat ka usun.
Ma polnud Jumala olemasolule isegi mitte mõelnud, kuid mõistsin, et vastata tuleb jaatavalt – vastasel korral ma ristimist ei saa. Ja nimelt see oli mu eesmärk, mitte midagi rohkemat. Vastasin, et usun.
Sellega avasin ma Jeesusele sissepääsu oma ellu – vaba tahte alusel tunnistasin usku, sest vajadus sundis. Peale seda sündmust hakkas mu elu drastiliselt muutuma.
Kogesin, kuidas et üks suurem vägi, mis ei sõltu minust, hakkas mu elu korrastama.
Hajali olevad tükid hakkasid oma kohtadele asetuma, pusletükid klõpsatasid õigetele paikadele ja moodustus üks korrastatud tervik.
Kohtasin oma abikaasat, sain emaks ja mu muidu nii segamini olev maailmapilt muutus selgemaks.
Kogesin esimest korda oma elus sisemist rahu ja kojujõudmise tunnet.
Õhtuti voodis lugesin spontaanselt Meie Isa palvet ja tundsin sügavat tänulikkust.

Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse isikliku tundmiseni kulus veel mõnda aega, pidin läbi käima mitmeid sügavaid kriise. Mind ei jäetud kunagi üksi minu eluvõitlustes.
Kuigi minu elulaev sõitis täiesti karile, järele jäid vaid rusud, oli Jumalal minu jaoks üks plaan.
Seda plaani sai Ta teostama hakata siis, kui võtsin Jeesuse teadlikult oma elu Issandaks ja Kuningaks.
Olen Temaga seda teed käimas 10-ndat aastat ja võin siiralt tunnistada, et see on olnud mu elu parim otsus.
Ma ei vahetaks Jumala tundmist mitte ühegi varanduse, suhte, või elustiili vastu.
Temas on kõik, mida vajan.

K.O.

* * *